fbpx
MenüüMENÜÜ

“Õnnepisarad”, Saara (11)

Eesti Dokfoto Keskuse korraldatud näitusel osalemine on toonud mu ellu uusi kogemusi ja inimesi. Esimesed siirad tänud kindlasti keskuse võluritele, Toomas Järvet ja Kristel Aimee Laur.

Armas lastekirjanik, Liis Sein, korraldas septembris lastele Lastekirjanduse keskuse loovkirjutamise ringi meie näitusel Dokfoto Keskuses. Sealt ligi 200 näitusel oleva töö seast tuli valida igal lapsel üks foto, et selle foto põhjal kirjutada siis lugu. Nii armas, et Saara (11) valis välja minu tööde seast foto nimega “Emotsioon”. Ja seda lugu soovingi Sinuga jagada. Puhas ja ehe lapse fantaasia.

Aitäh, Liis Sein, seda minuga jagamast. Olen ääretult rõõmus, et me teed ristunud on 🙂

 

Eks me kõik muutu oma emotsioonidega aegajalt mingite loomade sarnaseks.

 

 

Foto “Emotsioon”, 2019

Perefotograaf Elika Hunt

 

“Õnnepisarad”

Kui ma hommikul ärkasin, ronisin oma võrevoodist välja. Oli hommik ja lahtisest aknast kõlasid’ esimesed lamba määged. Mina võtsin tooli pealt oma kaisuorava Luulu ning jalutasin emme ja issi tuppa, mis oli kohe minu toa kõrval.

Läksin emme-issi voodi juurde, istusin pehmele vaibale voodi kõrval ja sosistasin vaikselt:
„Emme, issi, ärgake juba!“

Kuid nad ei kuulnud mind. Kordasin oma sõnu üha uuesti ja uuesti ning iga kord veel valjemini ja valjemini. Lõpuks läksin voodi jalutsisse ning hüppasin emme ja issi voodisse. Kuid teki alt ei tulnud välja mitte emme ja issi! Vaid hoopis üks Hunt, kellel oli emme tudusärk seljas ja tuhvlid jalas. Issi asemel pikutas seal aga mingi suur Karu, kes kandis issi pidžaamapükse ja issi unemütsi.

„Appi! Mis see siis olgu?“ karjus Karu nii, et ka Hunt ehmatas.
„Oi! Kallike, sa ehmatad meid!“ ütles Hunt ja vaatas oma suurte silmadega mulle otsa.
„Kus mu emme ja issi on?“ nuuksusin mina ja jooksin suurest hirmust toast välja.

Jooksin trepist alla, elutuppa ja tahtsin vaadata multikaid, et veidi puhata sellest virr-varrist. Aga elutoa diivanil pikutas juba ees Põder, kellel olid prillid ees, kortsud sarvedel ja vaatas tähelepanelikult telekapulti. Ja tugitoolis istus Metssiga, kellel oli ees punane põll valgete mummudega ja kudus sokke!

Seisatasin korra ja kuulsin, kuidas Põder hüüdis mulle:
„Kuule poiss! Ole hea ja too mulle võileib hapukurgi, mädarõika ja nende kukeseentega, mis seal laual seisvat juba poolteist aastat.“

See kõlas nagu minu vanaisa igahommikune võiku. Kuid ma ei kavatsenudki minna Põdrale võikut tooma.
„Suhkrusaiake, palun tule siia, las ma proovin sulle sokki jalga. Ise kudusin!“ lausus Metssiga väga pehmelt ja hakkas minu poole liikuma.

Lipsasin nende silme alt ära nagu väike hiirepoiss ja sulgesin end vannituppa. Ma kartsin jubedalt.

Pöörasin näo vanni suunas ja sealt vaatas mulle vastu Rebane, kes istus vannis ja luges moeajakirja.
„Kasi välja! See on privaatruum!“ karjus rebane nagu oleks keegi talle sabale peale astunud.

Ruttasin kibekiiresti sahvrisse. Seal aga vaatas mulle vastu Kits, kellel oli seljas lumivalge pitsidega kleidike ja käes kuldne päevavari.
„Mida sina siit otsid? Kas tahad näpata sinki, piima või hoopis MOOSI?“ põrnitses Kits.

Ma olin nii ehmunud, et jooksin ruttu ruttu õue. Pisarad tulid peaaegu silma, aga hoidsin neid kinni.
„Kus on emme ja issi? Ma tahan, tahan, vajan neid!“ mõtlesin ma omaette.
Kui ma aida ette jõudsin, istusin ma vanale tammekännule ja võtsin Luulu, kes koos minuga terve see aeg jooksnud oli, põlvedele, ja rääkisin temaga, et miks meie majas on loomad ja kus on emme ja issi. Siis hakkasidki vaikselt pisarad voolama.

Kui ma lõpuks oma pea põlvedelt tõstsin, vaatasid mulle vastu kõik need loomad, keda olin kohanud. Nad naeratasid mulle ja iga üks hakkas järsku muutuma. Hunt muutuks emmeks! Karu issiks! Metssiga vanaemaks. Põder vanaisaks. Rebane minu vanemaks õeks. Ja Kits minu rikkaks tädiks!

Emme ja issi tulid minu juurde ja ütlesid:
„Me võime mõnikord välja näha küll teisemoodi, aga me armastame sind ikka!“

Ma vaatasin neile samal ajal otsa, pisarad veel põskedel. Emme pühkis mu pisarad ja kõik kallistasid mind.

Ning siis ma ütlesin õnnepisarates:
„Te olete mulle kõik nii kallid!“

 

Saara (11)
Lastekirjanduse keskuse loovkirjutamise ring

 

Aitäh, Saara, selle loovuse eest! Soovin edasiseks palju palju kirjutisi 🙂

See pisike poiss pildil, Kristen, on selle loovuse hetkeks 4,5 aastane ning ka tema perele Sinu lugu väga meeldis. Sellest loost sai perele unejutt :))

 

Dokfoto Keskus koduleht www.dokfoto.ee

Eesti Lastekirjanduse keskus, Liis Sein  www.elk.ee

 

 

Lisa kommentaar...

Your email is never published or shared. Required fields are marked *

Instagramis alati värsked mõtted!

 

@peredokumentaal_elikahunt

#elikahuntphotography

Fotograafiaga seotud lood ja teadmised otse Sinu postkasti. LIITU UUDISKIRJAGA!