Kui külma ei ole, uisutada ei saa, siis saab paadiga sõita. Mõlemad lõbusad tegevused. Kui mina olin ükspäev trennis, siis mulle saadeti pilte kuidas poisid metsas aerutavad. Muidugi ma teisel päeval läksin nendega kaasa, et see hetk jäädvustada. Ka Holgeri issi lapsepõlves aerutas seda sama rada, aga kahjuks ei ole sellest pilte 🙁 Mõtisklen, et kui vahva on Holgeril seda kunagi kunagi piltidel meenutada. Oma töös hindan ma aina enam neid päris elulisi hetki, õpin neid hetki ehedalt ja samas loovalt jäädvustama. Ma olen mingilmääral seda juba teinud, aga tõde on see, et ma olen selle uue maailma titesussides alles 😉 Ja oii ma tean, kindlasti on neid palju kes seda teksti siin loevad ja mõtlevad, et neil on ka igapäevaselt põnevaid hetki koos pere ja lastega, aga puudub fotograaf kes neid jäädvustaks. Kasvõi kodune argipäev.
Kirjuta mulle ja aita mul seda teed avastada 😉
Ägedat vastlapäeva!
