Beebiootusest kodusünnituseni

Fotograaf sünnituse juures. Esimese sünnitusega mõtlesin ka sellele, aga pelgasin. Tundus, et äkki läheme liiale, et ise saab ju ka pilte teha. Et äkki on liiga palju inimesi sünnituse juures ja hakkan pelgama fotograafi kohalolu. Kuid sel hetkel puudus mul ju ka igausgune kogemus, et mida üldse sünnitus tähendab, kuidas end siis tunnen jne.

Ja kui nägin esimese raseduse lõpus sõbranna sünnituse pilte, pidi süda armastusest lõhki minema. Lihtsalt nii ilus ja kordumatu.

Teise rasedusega ma isegi ei kahelnud, eriti kuna oli planeeritud kodusünnitus. Olin juba kogenud raseduse, sünnituse ja beebi esimeste nädalate kordumatust ja nüüd olin kindel, et soovin need hetked jäädvustada.

Sünnituse pilte vaadates tundub kõik palju elavam. Palju rohkem on justkui meeles. Sest iga pildi taga on emotsioon, mida nüüd pilte vaadates on võimalik uuesti tunda. Esimest sünnitust meenutades enam mälupilt nii selge pole ja on kahju, et pole nende eriliste hetkede jäädvustusi.

Fotograafi kohaolu ei häirinud mind absoluutselt. Ta sulandus väga loomulikult meie pere uuestisündi. Oli 100% kohal ja hetkes ning toetas vajadusel isegi meie esimest poega. Meie perel polegi ühegi teise fotograafiga olnud sellist sooja klappi nagu Elikaga.

Lapse sünd on kordumatu ime. Ainulaadne ja erakordne sündmud, mis on väärt jäädvustamist. Oleme väga õnnelikud, et sellise otsuse tegime.

– Mari

Siiri Ennika, ämmaemand sünnitusel