Masthead header

Tegelikult peredega kohtudes ja pildistamise plaane tehes ei tea kunagi milliseks sessioon tegelikult kujuneb. Meil ju puudub ettekujutus laste tujudest ning valmisolekust koostööle. Laste jaoks on see kui mäng, mis sisaldab endas minimaalses koguses paigalpüsimist ning suures koguses müramist.

Jagan teiega ühe pere lugu. Ääretult toredad ja armsad inimesed…inimesed kelle kohta soov öelda need Minu Inimesed.

Kohtumine leidis aset juba jupp aega tagasi, kevadel. Meil olid väikesed ideed ja plaanid, mida kuidas pildistame, aga siis tulid mängu kaks vahvat väikest tegelast, kes täpselt selle oma kasuks pöörasid ning meie ühine aeg möödus täpselt nii nagu mööduma pidi. Nemad jooksid ees ja mina kaameraga järgi 😉

Armastan oma tööd ja inimeste lugusid ja mida aeg edasi, seda rohkem satub minu juurde just need minu inimesed.

Tütred tegid oma vanematele imelise aastapäeva kingituse, fotosessiooni. Selliste tööde puhul ma lähen alati seest põlema.

Pruudikimpu küll sellest päevast säilinud ei ole, aga olid riided, mis nende jutu põhjal peaks ka selga kenasti istuma ning muidugi palusin need välja otsida ja palusin selga panna. Kui kohtumisel nägin riideid, oli wow, et kui stiilsed on need riided. Ei tekkinud ka küsimust kaasata fotole kolmkümmend aastat tagasi tehtud pulmafoto.

Loodan, et suutsin selles päevas esile tuua midagi erilist, teistsugust, natuke vürtsi ja palju armastust 🙂

Kuigi sellel päeval oli tähelepanu keskmes hoopis abielupaar, tegin väikese kõrvalpõike ning mõned kaadrid sellest toredast tüdrukust 🙂 Vägevast abielupaarist hiljem 😉