Heleri pere paradiis Kesselaiul

Ühel päeval potsatas minu postkasti kiri küsimusega, et kas ma saaksin tulla Kesselaid saarele perest pilte tegema…”Aga muidugiii!”

Ja nii ma olingi mõned päevad hiljem juba saarel Heleri perel külas. Oii milline paradiis ja imeline paik, kuhu kiirustavast linnast peitu pugeda. Nii ma siis tutvusin nende eluga seal. Mõelda vaid, ärkad, sul on mõnus vaade merele. Vaikus. Kui veab, siis saare veised jm loomad on ka hoovis, aga kahjuks neid ma ei kohanud, ehk järgmisel korral. Kui tekib isu saarele tiir peale teha päevaga, siis on see ka võimalik, sest see nii armas pisike saar. Võiks öelda, inimtühi. Inimesi võib seal sõrmedel kokku lugeda 😀 Nii äge ja müstiline. Seal saarel sa ei istu internetis, vaid naudid ümbrust, istutad herneid kui vaja, soolad kala. Lapsed väga naudivad, veel ägedam, kui sul on saarel täpselt samal ajal sõbranna ka, natuke teisel pool saart. Aga sinna jõuab jalutada. Tundub nagu muinasjutt üksikust saarest. Mulle näidati oma jalutusrajad ette, imeliste vaadetega.

Ahh, mis ma siin ikka lobisen, vaadake parem pilte 🙂

Ja kui Sul on ka kuskil selline äge peidupaik, siis tulen rõõmuga külla!!!